Lihvketta kõvadus viitab sideaine sidumisvõimele abrasiiviga, mitte abrasiivi kõvadusele. Lihvketta kõvaduse määrab sideaine nakketugevus. Kui abrasiivsed terad langevad samadel tingimustel ja teatud välisjõudude mõjul lihvkettalt kergesti maha, on lihvketta kõvadus suhteliselt madal (või pehme); vastupidi, lihvketta kõvadus on suhteliselt kõrge (või kõva). Lihvketta kõvaduse valikul on suur mõju lihvimise kvaliteedile ja tootlikkusele. Üldiselt võib öelda, et mida kõvem on detaili materjal, seda pehmemat lihvketast tuleks kasutada. Seda seetõttu, et mida suurem on detaili kõvadus, seda kiiremini kuluvad abrasiivsed terad. Pehmema lihvketta valimine soodustab nüri lihvketta "iseteritumist". Kui aga kõvadus on liiga madal, kulub lihvketas kiiresti ja õiget liivakontuuri on raske tagada. Kui lihvketta kõvadus on liiga kõrge, on lihvketta iseteritumist raske saavutada, mis mitte ainult ei vähenda tootlikkust, vaid põhjustab kergesti ka detaili pinnale kõrge temperatuuriga põletusi.
Lihvketaste kõvaduse klassifikatsioon ja kood hõlmab ülipehme (suur, väike klass), pehme 1, pehme 2, pehme 3, keskmiselt pehme 1, keskmiselt pehme 2, keskmine 1, keskmine 2, keskmise kõva 1, keskmise kõva 2, keskmine kõvadus 3, kõva 1, kõva 2, ülikõva jne. Need koodid tähistavad lihvketaste erinevaid kõvadustasemeid ülipehmest kuni ülikõvadeni, hõlmates laias valikus kasutusvajadusi. Praktilistes rakendustes on õige lihvketta kõvaduse valimine ülioluline töötlemise efektiivsuse parandamiseks, töötlemise kvaliteedi tagamiseks ja lihvketta kasutusea pikendamiseks.
Lisaks mõjutab lihvketta kõvadus ka selle iseteritumist, st abrasiivsete terade võimet pärast passiveerimist automaatselt maha kukkuda ja uute abrasiivterade teravat lõikeserva sisemises kihis, mis asetatakse sisse. lõikamine. See iseteritumine on lihvketta lõikevõime säilitamiseks ülioluline. Seetõttu on lihvketta kõvaduse õigel valikul suur tähtsus, et tagada töötlemisprotsessi sujuv kulgemine ja töötlemiskvaliteedi stabiilsus.